Kuidas alustati

Sünninimega Caroline Vincinette LoTempio alustas Stevens laulmist koos vennaga vanaema restoranis Niagara Fallsis ja kohalikel talendivõistlustel. Hiljem kolis pere Los Angelesse, kus ta laulis Hoagy Carmichaeli kooris Teenager Chorus ning võitis 1946. aastal raadiojaama KLAC konkursi. Tema esimene sooloperiood algas RCA Victoris: Cole Porteri „I’m in Love Again“ jõudis 1951. aastal USA popedetabelis kuuendale kohale ning selle järel jõudis samal aastal edetabelisse veel kaks tema plaati.

Tuntuks saamine

Tema karjääri järgmine etapp ei alanud kohe. Turneedel töötades armus Stevens ja lahkus muusikaärist. 1960. aastate alguses naasis ta muusikaärisse koos Nino Tempoga. Tempo mängis Bobby Darini salvestussessioonil saksofoni, kui Atlantic Recordsi juht Ahmet Ertegun sai kuulda, et õde-venda laulavad mitmehäälselt, ning kutsus nad oma ideid tutvustama. See kohtumine ühendas kaks eraldi karjääri duoks Nino Tempo & April Stevens.

Muusika ja tuntumad lood

Stevens oli juba avastanud, kui palju iseloomu mahub vaoshoitud häälekasutusse. Tema 1959. aasta soololugu „Teach Me Tiger“ ühendas kelmika esitusviisi sõnadega, mida peeti nii vihjeliseks, et paljud raadiojaamad keeldusid seda mängimast. Sellegipoolest jõudis lugu Billboard Hot 100 edetabelis 86. kohale ja jäi filmides pikaks ajaks elama. Koos Tempoga kandis ta sama mängulisuse üle vanadele standardlauludele. Hiljem kirjeldas ta nende lähenemist: „See, kuidas me esitasime standardlaule omamoodi rock’i ja kantri võtmes, oli väga ebatavaline.“

Edu ja tunnustus

Nende lähenemine jõudis kõrgpunkti 1963. aasta versiooniga loost „Deep Purple“. See tõusis USA Hot 100 edetabelis esikohale ja Ühendkuningriigi Official Singles Chartis 17. kohale ning seda müüdi üle miljoni eksemplari. Recording Academy andis sellele 1964. aasta Grammy parima rock’n’roll’i salvestuse eest. „Whispering“ jõudis 1964. aastal USA Billboard Hot 100 edetabelis 11. kohale, kuid biitlimaania muutis neid ümbritsenud muusikaturgu. Stevens tunnistas hiljem: „Me lihtsalt andsime pisut alla. Tõenäoliselt ei oleks me pidanud seda tegema.“

Mis sai edasi

Õde-venda jätkasid sellest hoolimata tööd Euroopas ja Ameerika esinemispaikades, sealhulgas Harrah’sis ja Lake Tahoes. Stevens rääkis pikema loo hiljem oma autobiograafias „Teach Me Tiger“. Stevens ja Tempo võeti 1999. aastal Buffalo Music Hall of Fame’i ning 2019. aastal lisas tema kodulinn Stevensi Niagara Falls Music Hall of Fame’i. Ta suri 17. aprillil 2023, kaksteist päeva enne oma 94. sünnipäeva.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 25.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada