Ansambli panid 1974. aasta kevadel kokku Tõnu Aare, Jaan Arder, Harry Kõrvits ja Ants Nuut. Kõik olid kogenud restoranimuusikud ning valdasid mitut pilli. Esimesed salvestised tehti raadios ja esimene teleesinemine toimus 11. mail 1974; aasta hiljem liitusid Ivo Linna ja Mati Nuude.

Kodumaine tuntus kasvas väga kiiresti, sest muusikud lõid laval terve etenduse: pillid vahetusid, lauljad mängisid karaktereid ja tõsine muusikalisus põimus absurdihuumoriga. 1978. aasta „Me armastame ooperit“ jõudis üleliidulisse kesktelevisiooni ning tõi ansamblile suure Nõukogude Liidu publiku.

Apelsini repertuaaris kohtuvad rock-and-roll, kantri, estraad, džäss ja paroodia. „Sisemine ilu“, „Himaalaja“, „Räägi, räägi“, „Matkalaul“, „Suupillilugu“ ja „Twisti pakk“ ei kõla ühe žanri variatsioonidena, kuid neid seovad tugev ansamblimäng, puhkpillid ja täpne koomiline ajastus.

Üleliiduline televisioon tõi kontserdireisid ja plaadiväljaanded ning viis ansambli kuulajateni, kelleni Eesti bänd muidu vaevalt oleks jõudnud. Suurem publik ei sundinud ansamblit tavaliseks estraadiks muutuma: lavaline veidrus ja mitmehäälne pillimäng jäid alles.

Apelsin tõestas, et huumor ei pea vähendama muusikalist nõudlikkust. Paljud liikmed olid korraga lauljad, instrumentalistid ja lavategelased. Sellest mudelist kasvas Eesti popis omaette traditsioon, kus kontsert on ühtaegu bändiõhtu ja lühivormiline teater.

Aastakümnetega on koosseis muutunud ja mitu keskset liiget on surnud, kuid nimi ja repertuaar on püsinud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga2 allikatKontrollitud 03.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada