Kuidas alustati

Gerhardt Esperk — hiljem tuntud Ants Eskolana — õppis Tallinna reaalkoolis ning seejärel Riigi Kunsttööstuskoolis Günther Reindorffi graafikaklassis. Ta kavatses saada kunstnikuks, kuid koolilavastustes osalemine tõmbas ta teatri poole. 1925. aastal oli ta üks väheseid, kes Estonia õpperühma vastu võeti. Laulmist õppis ta Armanda degli Abbati ja Helmi Eineri juures ning peagi põimusid tema töös näitlemine ja laulmine. Kunst ei kadunud siiski kuhugi: Eskola maalis kogu elu, hiljem ka Siberis tehtud visandite järgi.

Tuntuks saamine

Aastatel 1925–1941 töötas Eskola Estonias, mängis ka operettides ning sai tuntuks operetinäitleja ja meeleolulauljana. 1939. aastal salvestas ta orkestri ees tenorina Arnold Siiraku „Laisk Toomas“ ja Priit Veebeli „Puujala polka“. Sõja eel jõudsid plaadile ka „Viljandi paadimees“, „Tipa-tapa“ ja „Väike kirjake“ — väikesed karakterlood, milles näitlejaoskus sai plaadil omaette elu.

Muusika ja tuntumad lood

1941. aastal katkes Eskola lauljakarjäär: ta saadeti Solikamskisse ning pääses 1946. aastal Eestisse tagasi. Esmalt töötas ta Rakvere teatris, kuid 1947. aastal Estoniasse naastes võeti ta laval vastu suurte ovatsioonidega. Sõja järel lisandus kerge opereti ja heliplaadilaulu kõrvale draama, ilma et laulja Eskola oleks unustusse jäänud.

Edu ja tunnustus

Estonia draamatrupi ühendamisel Draamateatriga 1949. aastal kujunes Eskolast näitleja, kes ühendas nii koomilise kui ka traagilise ande. Voldemar Panso lavastustes mängis ta Maurust näidendis „Inimene ja jumal“ ning Hamletit; hiljem lisandusid Noorsooteatris tema rollide hulka Ivanov, Gajev näidendis „Kirsiaed“ ja Kulõgin näidendis „Kolm õde“. Ta mängis ka rohkem kui kolmekümnes filmis. 1957. aastal sai Eskola Eesti NSV rahvakunstnikuks ja 1964. aastal NSV Liidu rahvakunstnikuks. Oma 1986. aasta mälestusteraamatule pani ta pealkirja, mis võtab kogu tema elu kokku ühe lausega: „Näitleja on ajastu lühikroonika.“

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 31.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada