Kuidas alustati

Jobim sündis 1927. aastal Rio de Janeiros ja kasvas üles Ipanemas; klaveriga tutvus ta oma pere erakoolis. Onu kitarr ning Hans-Joachim Koellreutteri tunnid avardasid tema muusikalist silmaringi. Ta asus õppima arhitektuuri, kuid lahkus koolist vähem kui aasta pärast. Seejärel mängis ta Rio väikestes inferninho-klubides ning asus 1952. aastal Continental Recordsi tööle nootide ümberkirjutaja ja arranžeerijana. Hiljem hakkas ta Odeoni jaoks muusikat arranžeerima ja produtseerima.

Tuntuks saamine

Otsustav koostöö sai alguse 1956. aastal, kui luuletaja ja diplomaat Vinicius de Moraes palus Jobimil kirjutada muusika lavateosele „Orfeu da Conceição“. Kaks aastat hiljem salvestas João Gilberto Jobimi muusika ja Moraesi sõnadega loo „Chega de Saudade“; plaadist sai uue stiili, bossa nova, esimene suur hitt. Kaootiline esinemine 1962. aastal Carnegie Hallis, mida Jobim nimetas hiljem hullumajaks, aitas kinnistada bossa nova läbimurret Ameerikas.

Muusika ja tuntumad lood

Tema helikeel ühendas samba pulsi harmooniavärvidega, mida ta imetles Debussy ja Raveli loomingus, ning lääneranniku džässi vaoshoitud jaheda kõlaga. Tulemus oli intiimne, mitte kergekaaluline: meloodiad, millesse lauljad said sisse elada, ja harmooniad, mida džässmuusikud aina edasi uurisid. Jobim seostas seda muusikalist vaistu kodumaa loodusega ja ütles, et usub olevat õppinud oma laulud Brasiilia metsa lindudelt.

1963. aasta salvestussessioonidest koos Stan Getzi, João Gilberto ja Astrud Gilbertoga sündis album „Getz/Gilberto“, mis kandis loo „Garota De Ipanema“ kaugele üle Brasiilia piiride. Rahvusvaheline edu ei muutnud teda siiski ühe stiili heliloojaks. Ta töötas Frank Sinatraga, kirjutas orkestri- ja filmimuusikat ning tõi 1970. aastatel looduse üha selgemalt kuuldavale sellistes palades nagu „Águas de Março“.

Edu ja tunnustus

„Getz/Gilberto“ oli esimene džässialbum, mis võitis aasta albumi Grammy, ning selle tuntuim singel võitis aasta salvestise auhinna. Jobimi album Frank Sinatraga pälvis hiljem aasta albumi nominatsiooni; see näitas, et tema helilooming võis jõuda Brasiilia levimuusikast Ameerika muusikaelu keskmesse, kaotamata oma vaoshoitud omapära.

Mis sai edasi

1984. aastal asutas Jobim ansambli Banda Nova, kuhu kutsus kitarri mängiva poja Paulo ja viiest naisest koosneva vokaalrühma. Banda Nova tuuritas maailmas aastatel 1985–1994 ja salvestas Jobimi hilisloomingut, sealhulgas „Passarim“ ja „Antonio Brasileiro“; viimane tõi talle 1996. aastal postuumse Grammy. Pärast tema surma New Yorgis 8. detsembril 1994 võttis Rio ta vastu neli tundi kestnud matuserongkäiguga ning ta maeti Vinicius de Moraesi lähedale. 2012. aastal pälvis ta postuumselt Grammy elutööauhinna.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga33 allikatKontrollitud 05.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada