Kuidas alustati

Ansambel peab oma sünnipäevaks 6. märtsi 1954. Tol päeval tulid kokku kitarrist Emil Laansoo, trummar Elmar Kruus, kontrabassist Aleksis Avasalu, vibrafonist Kalju Terasmaa ja pianist Peeter Saul. Mõte ei sündinud ametlikus kabinetis: Terasmaa ja Saul olid öösel Laansoole peale käinud, et ta looks George Shearingi kvinteti eeskujul oma kollektiivi. Shearingi klaveri, vibrafoni ja kitarri läbipaistev kooskõla jäi alguspunktiks, kuid Eesti ringreisidel sundisid häälest ära klaverid koosseisu muutma. Ka puhast džässi ei soosinud tollane kultuuripoliitika, nii et Laansoost sai nooremate muusikute suunaja, kes aitas ansamblil leida oma kõla.

Tuntuks saamine

Katsetusest kasvas kiiresti välja populaarne Eesti Raadio instrumentaalansambel. 1957. aastal andsid nad koos Georg Otsaga Moskvas viis kontserti ja menu järel kutsuti ansambel Kremlisse Soome peaministri auks korraldatud vastuvõtule. Ansambli päris kese oli siiski raadiostuudio, kus muusikud salvestasid nii iseseisvaid instrumentaalpalu kui ka lauljatele saatepartiisid. Ühe ja sama nime alla mahtus väga eri ilmega repertuaar: kammerlikud pillipalad, estraadilaulud ja uued Ladina-Ameerika rütmid.

Muusika ja tuntumad lood

Kõlavärvi otsisid nad proovides väga täpselt. Jaan Korneli tenorsaksofoni jõuline kõla osutus kammerliku faktuuri jaoks liiga võimsaks, kuid Evald Vain oskas sama pilli mängida peaaegu sosinal. Temast sai ühtlasi ansambli esimene helilooja ning tema „Kellassepa polka“ tõi kollektiivile tunnustust. Laansoo haaras uusi viise raadiost, filmidest ja plaatidelt ning seadis need kiiresti oma muusikutele. Absoluutne kuulmine, korralik noodikiri ja pikk koosmäng muutsid töö sujuvaks. 1974. aasta portree võttis proovide õhustiku kokku lausega: „proov ise aga käib nagu hästi õlitatud masin“.

Stuudios said muusikud proovida ka värsket kõla. 1964. aastal salvestas trompetist Abi Zeider Laansoo ansambli saatel Antonio Carlos Jobimi „Desafinado“. See oli aeg, mil bossanoova ei mahtunud nõukogude massilaulu tavapärasesse lahtrisse, kuid Eesti Raadio jättis salvestustes katsetamiseks ruumi.

Edu ja tunnustus

Ansambel tegutses 1954. aastast 1975. aastani ning tema ümber kohtusid eri põlvkonnad. Laansoo oli avatud ka oma teed alles alustavatele lauljatele: Heli Läätsele, Kalmer Tennosaarele, Tiiu Varikule, Leelo Karp-Lumile ja Kalju Terasmaale; tunnustatud solistidest esinesid nendega sageli Georg Ots ja Viktor Gurjev. 1964. aasta filmikaadris on stuudiopõrandal kaheksa muusikut ning helipuldis Arvo Pärt — konkreetne pilt sellest, kuidas ansambel ehitas Eesti sõjajärgse levimuusika helilist mälu.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga26 allikatKontrollitud 17.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada