Kuidas alustati

Johnnie Lucille Collier hakkas lapsena tantsutundides käima pärast rahhiidi põdemist. Vanemate lahkumineku järel kolis ta koos emaga Californiasse. Ema kuulmisraskused takistasid tal püsivat tööd leida ning tüdruk aitas neile elatist teenida kutselise tantsijana. San Francisco ööklubis Bal Tabarin märkasid teda Lucille Ball ja Benny Rubin, kes aitasid tal pääseda filmistuudiosse RKO. Ann Milleri nime all tuntuks saanud noor tantsija mängis 1937. aastal teatrimaailma telgitaguseid kujutavas draamas „Stage Door“ koos Ginger Rogersi ja Katharine Hepburniga.

Tuntuks saamine

Broadwayle jõudis ta juba varakult: debüüdi tegi ta lavastuses „George White’s Scandals of 1939“. Hollywoodi naastes sai ta Columbialt järjest osi väikese eelarvega muusikalides, kus tema ekraanipartneriteks olid sageli raadioesinejad ja bigbändimuusikud. MGM-is olid filmid suurejoonelisemad. 1948. aasta filmis „Easter Parade“ asendas ta vigastatud Cyd Charisse’i ja tantsis koos Fred Astaire’iga. Soolonumber „Shakin’ the Blues Away“ tõi ekraanil esile tema elurõõmu ja täpsuse, kuigi filmi naispeaosa mängis Judy Garland.

Muusika ja tuntumad lood

Nendes filmides kehastas Miller sageli romantilise kangelanna asemel reibast ja otsekohest revüütantsijat. Hiljem ütles ta: „MGM-is jäi mulle alati tähtsuselt teine naisroll.“ Kõrvalosad jätsid talle siiski ruumi omanäolisteks laulu- ja tantsunumbriteks. 1953. aasta filmis „Kiss Me Kate“ esitas ta laulu- ja tantsunumbri „Too Darn Hot“; see oli üks tema lemmikrolle MGM-is. Tema võlu seisnes kiires stepptantsus, jõulises lavalises olekus ning muljes, et ta nautis iga sammu.

Mis sai edasi

Kui Hollywoodi suurstuudiote muusikalide tähtsus 1950. aastatel vähenes, siirdus Miller ööklubidesse, televisiooni ja teatrisse. 1969. aastal võttis ta Broadwayl üle lavastuse „Mame“ nimiosa. Kümme aastat hiljem mängisid tema ja Mickey Rooney peaosi revüüs „Sugar Babies“, milles põimusid burleskikomöödia ning muusika- ja tantsunumbrid. See koostöö tõi talle 1980. aastal Tony nominatsiooni ning jätkus pärast Broadway etendusi ringreisil.

Hilisemates töödes ei piirdunud ta enam kiirejalgse revüütantsija rolliga. 1998. aastal mängis ta New Jerseys Paper Mill Playhouse’i teatris Stephen Sondheimi lavastuses „Follies“ Carlottat ning laulis laulu „I’m Still Here“. Ta suri 2004. aastal Los Angeleses. Oma viimase filmirolli oli ta teinud kolm aastat varem, kehastades David Lynchi filmis „Mulholland Drive“ veidrikust kortermaja haldajat Cocot.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 01.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada