Anita Ward
Lugu, mida Anita Ward peaaegu ei tahtnud laulda, viis Memphise asendusõpetaja maailma diskolavadele. Edu oli tohutu, ent hiljem salvestas ta märksa vähem.
Viimati eetris · Ring My Bell
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Ring My Bell4 korda eetrisviimati
- 2Don't Drop My Love3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Rust College'i a cappella koor, kus Ward laulis, salvestas spirituaale koos sopran Leontyne Price'iga.
- 1995. aastal esines ta Pariisis organisatsiooni AIDES heategevusüritusel koos Grace Jonesi, Gloria Gaynori, ansambli Village People ja teiste esinejatega; üritus toetas vaeseid ja kodutuid.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Anita Ward kasvas üles Memphises ja laulis kirikus juba üheksa-aastaselt. Neljateistkümneaastasena jäi ta talendivõistlusel ühe produtsendi silma, kuid vanemad pidasid teda lepingu sõlmimiseks liiga nooreks. Mississippi osariigis asuvas Rust College'is laulis ta a cappella kooris, omandas psühholoogiakraadi ja hakkas asendusõpetajaks. Hiljem tutvustas tema mänedžer teda Memphise laulja ja laulukirjutaja Frederick Knightiga. Alguses pidi valmima kolme loo demo, kuid Knight kuulis Wardi heledat kõrget sopranit ja tööst kasvas terve album.
Tuntuks saamine
Salvestuste lõpuosas soovis Knight üht tantsulugu. Ta pakkus Wardile lugu „Ring My Bell“, mis oli algul kirjutatud nooremale Stacy Lattisaw'le ja seejärel täiskasvanud esitaja jaoks ümber tehtud. Ward polnud vaimustuses, kuid salvestas selle siiski; Knight mängis klahvpille ja löökpille. 1979. aasta mais ilmunud lugu muutis kooliõpetaja rahvusvaheliseks diskotäheks. Ward meenutas hiljem, et see oli uskumatu: üleöö oli ta kõigile tuntuks saanud. Sellele järgnesid teleesinemised ning turneed Ameerika Ühendriikides, Euroopas ja Ladina-Ameerikas.
Muusika ja tuntumad lood
Wardi gospelitaust jäi kuuldavaks ka viimistletud diskos: tema hääl hõljub katkendliku rütmi, elektrooniliste kellakõlade ja Knighti hõreda seade kohal. Tema debüütalbum „Songs of Love“ ja sellele järgnenud „Sweet Surrender“ ilmusid mõlemad 1979. aastal. „Don't Drop My Love“ viis ta veel kord Hot 100 edetabelisse ja saavutas 87. koha, kuid esimene salvestushoog jäi lühikeseks. Kolmanda albumi tarvis valmis kolm lugu, enne kui projektist loobuti. 1981. aastal sai Ward autoõnnetuses raskelt vigastada; ka hiljem salvestas ta vähe.
Edu ja tunnustus
Läbimurre oli erakordne. „Ring My Bell“ tõusis Billboardi Hot 100 edetabeli, souli edetabeli ja diskoedetabeli tippu ning jõudis esikohale ka Suurbritannias. „Songs of Love“ tõusis Billboardi peamisel albumiedetabelil kaheksandaks ja soulialbumite edetabelis teiseks. Ward pälvis Grammy nominatsiooni naiste R&B-vokaalesituse kategoorias. Need tulemused selgitavad, miks tema hääl seostus lahutamatult 1970. aastate lõpu diskokõrgajaga.
Mis sai edasi
Ward naasis 1989. aastal albumiga „Wherever There's Love“, millel polnud Ameerika Ühendriikides levitajat. Hiljem tõmbus ta taas tagasi, et keskenduda õpetajatööle ja perekonnale. Lava ei jätnud ta siiski päriselt maha: 2002. aastal laulis ta New Yorgis Times Square'i pidustustel, 2005. aastal esines Memphises Beale Streetil ning 2011. aastal andis välja loo „It's My Night“. 2024. aasta jaanuaris astus ta Las Vegases üles First Ladies of Disco üritusel koos Janice-Marie Johnsoni ja Thea Austiniga. 2025. aasta aprillis võttis Tennessee osariigi esindajatekoda häältega 95–0 vastu resolutsiooni, millega tunnustati tema panust levimuusikasse.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 06.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
