Andres Ots
Andres Otsa lauljatee kuulsaim hetk sündis noodist, mille helilooja saatis Pärnu teatrisse. Kui Ots oli meloodia selgeks õppinud, tuli Aarne Oidilt uus ja märksa raskem variant.
Viimati eetris · Positiivne laul
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Positiivne laul1 kord eetrisviimati
- 2Puuriidalaul1 kord eetrisviimati
- 3Uhiuus viis1 kord eetrisviimati
- 4Postipoiss90 päevaga eetris ei olnud
Kas teadsid?
- Kooliajal tegi Andres Otsale tüli üks nimekokkusattumus: ka tema isa oli Georg Ots, kuid draamanäitleja, mitte kuulus laulja.
- Enne lavakunstikateedrisse õppima asumist töötas Ots aasta Õhtulehe toimetuses ja seejärel aasta sealsamas laborandina.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Andres Otsa esimene kokkupuude muusikaga oli sõna otseses mõttes läbi lae: Tallinna kodu kohal elasid helilooja Els Aarne ja tšellist Mart Paemurru. Kodus laulis vanaema ning oma raadio sai pere alles 1950. aastate keskel.
Ta õppis 1962–1963 Tartu Riiklikus Ülikoolis prantsuse filoloogiat, kuid lõpetas 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Pärast kooli asus ta tööle Endla teatrisse ning 1974. aastal Noorsooteatrisse, hilisemasse Tallinna Linnateatrisse, kuhu ta jäi 2010. aastani.
Tuntuks saamine
„1969. aastal tulin ma proffide sekka,“ on Ots meenutanud. Aastavahetuse kontserdiks kirjutati talle kolm laulu, nende seas Lembit Veevo „Igapäevased inimesed“ ja Aarne Oidi „Head naised“. Nii tekkis näitlejatöö kõrvale teine rada estraadilauljana.
Tema tuntuimaks lauluks sai Aarne Oidi ja Kalju Kassi „Puuriida laul“: sellest kujunes kohe publiku lemmik ja seda näidati sageli televisioonis. Ots on selle üle muhelnud: „Vanasti öeldi, et see on ühe hiti mees.“ See eneseiroonia võtab tema lauljatee tabavalt kokku: üks laul jäi rahva mällu kindlamalt kui pikk estraaditöö.
Muusika ja tuntumad lood
Laulmine ei olnud siiski üksik kõrvalepõige. Ots esines aastatel 1974–1988 Viru varietees ja tõi 1977. aastal Noorsooteatris lavale sooloõhtu „Laulud sõelal“. Tema põhialaks jäi näitlemine; laulmine, raadiotöö ja hilisem lavakõne õpetamine sidusid tema karjääris pidevalt muusikat ja sõna.
Mis sai edasi
1980. aastate keskel leidis Ots oma häälele uue töö audioraamatutes. Raadiorežissöör Einar Kraut viis ta Pimedate Ühingusse lugema. Kui Ots oli seal aasta või paar töötanud, ütles kuuldemängude režissöör Salme Reek tema kohta: „Poiss on nüüd lugema õppinud.“ Otsal oli selleks ajaks juba 10–15 aastat raadiotööd seljataga, ent tema enda sõnul tekkis just siis „teine hingamine“ ja usalduslik viis kuulaja kõrvale astuda.
1996. aastal kutsus Ingo Normet ta lavakunstikooli lavakõnet õpetama; Ots ise nimetas seda pigem improvisatsiooni ja interpretatsiooni õpetamiseks ning õpetas seal kakskümmend aastat. 2022. aasta augustiks oli Veebiraamatukogus tema häälega 221 teost ja tegelik arv oli sellestki suurem. Osa töid luges ta sisse kodus Saaremaal ja kartis, et linnulaul jääb lindile — kuulajad aga ei kurtnud.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 08.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
