Kuidas alustati

Isa nägi tema tulevikku hotellinduses: André Deyhérassary oli esmalt praktikant Biarritzis, seejärel Londoni Savoy hotellis. Kui ta 1932. aastal Bordeaux’sse sõjaväeteenistusse kutsuti, astus ta konservatooriumi ning pälvis seal esikoha laulu, opereti, koomilise ooperi ja ooperi erialal. Sport võistles siiski endiselt lavaga tema elus: üliõpilaste kergejõustikumeister ja ragbimängija saatis ta 1937. aastal Prantsusmaa koondist üliõpilaste maailmamängudele massöörina.

1938. aastal muutis tema elukäiku raadio lauluvõistlus. Tenorihäälega silma jäänud Dassaryt tutvustati Ray Venturale; ta liitus Dassary nime all Ray Ventura ansambliga Collégiens ja mängis koos nendega kahes filmis.

Tuntuks saamine

Mobiliseerituna ja seejärel Saksamaal sõjavangis viibinuna naasis ta lavale alles 1941. aastal. Georges Hirsch palkas ta opereti „L’Auberge qui chante“ esietendusele: edu kinnistas tema hüüdnime „Ténor à la voix d’or“ ja juhatas sisse enam kui kahekümne aasta pikkuse operetikarjääri. Läbimurdel oli ka püsiv ja vastuoluline varjukülg: 1941. aasta lõpus salvestas Dassary „Maréchal, nous voilà“, Pétaini ülistava laulu, millest sai Vichy režiimi sümbol ja mis tõi talle veel kaua kriitikat.

Muusika ja tuntumad lood

Tema repertuaar ulatus operetist vanade meloodiate ja baski lauludeni. „Ramuntcho“ kujunes 1944. aastal üheks tema menulooks. Châtelet’ teatris tõi Francis Lopezi muusika ja Raymond Vincy libreto alusel valminud „La Toison d’or“ talle 1954. aastal veel ühe suure rolli; neli aastat hiljem naasis ta sinna teosega „Rose de Noël“.

Edu ja tunnustus

Dassary oli peaesineja ABC-s, Concert Pacras, Alhambras ja Bobinos; ABC-s astus enne teda lavale isegi toona veel algaja Yves Montand. 1952. aastal pälvis ta kuldplaadi. Järgmisel aastal Belgias toimunud raske autoõnnetus ei hoidnud teda lavalt kaua eemal: ta sõitis operetiga „Symphonie portugaise“ Montréali ning Kanada publik soovis teda seal näha kolm aastat järjest, mistõttu pidi kogu tema pere sinna kolima.

Mis sai edasi

Yé-yé-laine vähendas 1960. aastate alguses tema võimalusi laval, kuid 1964. aastal tõi ta Toulouse’i Capitole’is veel lavale opereti „Sauté aux prunes“. Ta suri 7. juulil 1987 Biarritzis, linnas, kus tema teekond oli alanud seitsekümmend neli aastat varem.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga24 allikatKontrollitud 25.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada