Kuidas alustati

Stewart alustas tantsuõpinguid üheksa-aastaselt ning õppis tantsijaks ja näitlejaks. Muusikalis „Bubbling Brown Sugar“ alustas ta kõige madalamalt astmelt: Broadwayl oli ta asendaja. Ootamise asemel õppis ta lava taga selgeks kõik rollid, repliigid ja koreograafia. Kui lavastus jõudis Londoni West Endi, läks ta sinna lavastaja assistendi, koreograafi assistendi ja peaosatäitjana. Kuueks kuuks kavandatud viibimine kestis kolm aastat; pärast üht etendust kutsus produtsent ta esinemisproovile, kus ta kohtus Barry Lengiga.

Tuntuks saamine

Leng produtseeris tema versiooni loost „Knock on Wood“. 1979. aastal viis see lugu teatrikogemusega laulja USA edetabeli tippu ja Suurbritannias 6. kohale, kus see püsis edetabelis kaksteist nädalat. Teatrikoolitus aitas tal teha plaadist lavalise vaatemängu.

Muusika ja tuntumad lood

Edu pani talle aga sildi, mis tundus liiga kitsas. Rolling Stone Italiale antud intervjuus ütles ta: „Ma ei saanud piirduda elu lõpuni ühe muusikažanriga.“ Itaalias andis BMG talle otsitud vabaduse: järgnesid duett „Grazie perché“ koos Gianni Morandiga, koostöö Mike Francisega ja ennekõike Ennio Morricone repertuaar. Stewart räägib, et helilooja ei surunud talle oma tõlgendust peale, vaid soovitas usaldada seda, mida ta juba oskas. Tänu sellele usaldusele hakkas ta kolm korda nädalas laulmist õppima ja pidama end interpreediks, mitte ühe hooaja hääleks.

2012. aastal kutsus Morricone ta Accademia di Santa Cecilia lavale „Cinque canzoni“ solistiks. Kontserdi ajal koges Stewart midagi, mida ta pidas paanikahooks, ja pidi lavalt lahkuma. Ta palus aga jätkata täpselt katkestatud kohast ning lõpetas kontserdi publiku aplausi saatel.

Edu ja tunnustus

„Knock on Wood“ ei jäänud tema ainsaks eduks Suurbritannias: sealses edetabelis jõudsid tema kolm singlit 10 parema ja kuus 40 parema hulka. „Light My Fire/137 Disco Heaven“ jõudis 1979. aastal 5. kohale; viis aastat hiljem tõusis „Friends“ 12. kohale, mis näitas, et tema edu Euroopas jätkus ka pärast USA kõrghetke.

Mis sai edasi

Stewart elab Itaalias kaheksakümnendatest saadik, on Itaalia kodanik ning asus pärast paljusid Roomas veedetud aastaid elama Sardiiniasse. 2024. aastal tõi ta lavale tagasi kaheksakümnendate ja üheksakümnendate repertuaari, lisades sellele uusi souli, akustilise popi ja džässi varjundeid. 2025. aastal esitles ta singlit „Mama“ kui tagasipöördumist oma rütmibluusi juurte juurde ning töötas teiste uute lugude kallal. 2026. aasta jaanuaris rääkis ta, et toob kontsertidel kuulajateni kolm uut lugu, ning ütles, et tema viimane singel on „Funk“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 23.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada