Kuidas alustati

Amanda Seyfried kasvas üles Pennsylvania osariigis Allentownis, kus klaver, kooliteater ja varajane lauluhuvi mahtusid tema ellu koos modellitöö ja teleproovidega. Ta alustas 15-aastaselt näitlemist päevastes seebiseriaalides, jõudis 2004. aastal filmiga „Mean Girls“ kinolinale ning liitus seejärel telesarja „Big Love“ näitlejatega. Avalikkus tundis teda esmalt näitleja, mitte muusikuna; muusika jäi oskuseks, mida ta arendas näitlemise kõrval, mitte eraldi karjääriks.

Tuntuks saamine

Tema muusikaline läbimurre saabus sarja „Big Love“ teise hooaja filmimise ajal. Filmi „Mamma Mia!“ Sophie rolli prooviesinemisel ajas ta närvipinge tõttu laulu „The Name of the Game“ korduvalt sassi. Ta tunnistas hiljem, et miski ei teinud teda nii närviliseks kui inimeste ees laulmine. Muusikali loomemeeskond oli Sophie osatäitjalt nõudnud soprani- või metsosopranihäält. Lavastaja Phyllida Lloyd kuulis Seyfriedi hääles just seda, mida roll vajas, ja nimetas seda ingellikuks. 2008. aastal linastunud „Mamma Mia!“ tõi talle esimese pearolli filmis ning muutis särava ja väreleva soprani osaks tema ekraanikuvandist.

Muusika ja tuntumad lood

Ta ei püüdnud seda edu tavapäraseks popkarjääriks pöörata. 2012. aastal mängis Seyfried filmis „Les Misérables“ klassikalise kõlaga Cosette’i ja esitas muu hulgas laulud „In My Life“ ja „A Heart Full of Love“. Kuus aastat hiljem naasis ta Sophie rollis filmis „Mamma Mia! Here We Go Again“. Heliribal kõlab tema hääl nii intiimsetes duettides kui ka suure koosseisuga ansamblilugudes: „One of Us“, „Knowing Me, Knowing You“, „Angel Eyes“, „Dancing Queen“ ja „I’ve Been Waiting for You“. Need salvestised kuuluvad filmirollide, mitte tavapärase soolokataloogi juurde. 2015. aastal ütles ta, et ei soovi albumit välja anda; näitleja Eddie Redmayne’i sõnul kuulusid jätkuvad laulutunnid Seyfriedi ellu, mitte karjääri.

Mis sai edasi

Tema järgmine suur muusikaliroll oli „The Testament of Ann Lee“. 2024. aastal filmitud ja 2025. aastal linastunud draama kasutab šeikerite hümnidest kohandatud laule kehalise jumalakummardamise vormina. Seyfried pidi varasemate muusikalidega seostuva lihvitud laulmisviisi ümber kujundama: tema selgituse järgi ei laulnud Ann nii, nagu laulaks Seyfried, vaid selleks, et Jumalale lähemale jõuda. Nii ei mõju tema hääl enam niivõrd kauni viimistlusena, vaid tegelase veendumuse, liikumise ja pingutuse osana. Esituse viimane reegel oli konkreetne: laul ei pidanud kõlama hästi, vaid pühendunult.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga39 allikatKontrollitud 10.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada