Muusika juurde jõudis Lear kunstikooli kaudu. Õpingute eest tasumiseks töötas ta modellina Mary Quanti, Ossie Clarki ja Paco Rabanne'i juures. Rabanne tutvustas teda 1960. aastate keskel Pariisis Salvador Dalíle. Lear saatis Dalíd ligikaudu viisteist aastat ning võttis omaks tema arusaamu kunstist. Hiljem ütles ta, et Dalí oli talle õpetaja, aga ka türann, kelle hinnangutest pidi ta lõpuks vabanema.

Modellitöö avas järgmise ukse. Roxy Musicu 1973. aasta albumi „For Your Pleasure“ kaanel poseeris Lear mustas nahkrõivastuses, must panter rihma otsas. Pilt äratas David Bowie tähelepanu: ta julgustas Leari laulma ja tasus tema laulutundide eest. Hiljem modellitööle tagasi vaadates ütles Lear, et ei teinud selles ametis midagi, vaid oli kõigest riidepuu.

Pärast varast singlit ja Ariolaga sõlmitud Saksamaa lepingut salvestas ta 1977. aastal Münchenis albumi „I Am a Photograph“. Jahe madal hääl ja teadlikult salapärane kuvand polnud juhuslik pakend: Lear kasutas materjalina glamuuri, mitmeti mõistetavust ja irooniat. 1978. aastal järgnes „Sweet Revenge“ koos looga „Follow Me“, mis jutustas kiusatusest, selle asemel et laduda ritta tühje romantilisi lööklauseid. „Follow Me“ tõusis Lääne-Saksamaa singliedetabelis kolmandale kohale; „Queen of Chinatown“ oli seal juba teiseks tulnud.

Diskokuninganna kroonist hakkas ta loobuma peaaegu kohe, kui see talle pähe sobis. Albumitel „Never Trust a Pretty Face“ (1979), „Diamonds for Breakfast“ (1980) ja „Incognito“ (1981) põimusid sürrealistlikud kujundid ja uuslaine ning laulud rääkisid kadedusest, ahnusest, hirmust ja nostalgiast. Ükski tema hilisem plaat ei korranud sama kommertsedu. 1986. aastal jäi album „Secret Passion“ Ühendkuningriigis ja Põhja-Ameerikas tutvustamata: peaaegu surmaga lõppenud autoõnnetuse järel kulus taastumiseks mitu kuud. Sellest hoolimata vahetas ta endiselt keeli ja stiile, selle asemel et jääda 1970. aastate muuseumieksponaadiks.

1982. aastal andis Itaalia televisioon talle võimaluse end uuesti luua. Laupäevaõhtusest saatest „Premiatissima“ sai alguse ligikaudu kakskümmend viis aastat kestnud saatejuhitöö Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal; samal ajal jätkas ta salvestamist. Kui tema abikaasa Alain-Philippe Malagnac hukkus 2000. aastal tulekahjus, mis hävitas nende Provence'i kodu, vastas Lear kaotusele veel suurema tööga televisioonis, muusikas ja maalikunstis. 2009. aastal tegi ta Pariisis oma suure lavadebüüdi lavastuses „Panique au ministère“; kaks aastat kestnud etendused juhatasid sisse terve rea komöödia peaosi ja turneesid.

Maalikunst jäi tema isikliku elu keskpunktiks. Lear asus elama Provence'i ja kujundas välja oma erksa, väljendusrikka stiili. Aastatel 2024–25 tuuritas ta lavastusega „L’Argent de la vieille“. 2025. aasta novembris andis Lear välja albumi „Looking Back“; esinemiste vahel naasis ta endiselt oma Provence'i kodu oliivipuude ja molberti juurde.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga33 allikatKontrollitud 24.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada