Amalia Rodrigues
Amália Rodrigues viis fado ja portugali keele rohkem kui 60 riiki, kuid ei lasknud end siduda vaid ühe traditsiooniga. Seesama laulja, kes tõi fadosse Camõesi ja nüüdisluule, salvestas Roomas terve plaadi Itaalia rahvalaule.
Viimati eetris · Amor Dammi Quel Fazzolettino
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Amor Dammi Quel Fazzolettino4 korda eetrisviimati
- 2Vitti 'Na Crozza4 korda eetrisviimati
- 3Tarantella3 korda eetrisviimati
- 4Sora Menica3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Amália hakkas järjekindlalt kandma musta kleiti ja õlasalli ning seisma kitarristide ees — nii kujunesid neist fado tavad.
- 1974. aastal käis Amália uuel kontserdireisil Itaalias ja andis seal 82 kontserti.
- Kontsertide ja esinemistasudega toetas ta muu hulgas Punast Risti, Portugali vähivastast liitu ja AIDSi-vastaseid algatusi.
Esitaja lugu
Enne rahvussümboliks kujunemist elas Amália da Piedade Rodrigues Lisboas nappides oludes. Osa lapsepõlvest kasvatasid teda emapoolsed vanavanemad. Ta lõpetas ainult algkooli ning töötas tikkija, triikija ja koogivabriku töölisena. Alcântaras laulis ta rahvapidustuste rongkäikudel ning müüs koos ema ja õe Celestega kail puuvilju. Kutselise lauljana astus ta esimest korda üles 1939. aasta juulis Retiro da Severas; oktoobriks oli ta juba peaesineja.
Üle riigipiiride jõudis ta väga vara. Ta laulis 1943. aastal Madridis, esines pikemalt Brasiilias ning veetis 1952. aastal neli kuud New Yorgi ööklubis La Vie en Rose. Rahvusvaheliselt menukas „Barco Negro“ tõi talle 1956. aastal esinemise Pariisi Olympias, kus ta astus üles kahel järjestikusel hooajal.
Kõige sügavamalt muutis tema laulmist kohtumine Alain Oulmaniga 1959. aastal. Ta meenutas hiljem, et läks vastuvoolu, kui nõustus kasutama harmooniaid, mida tema lähiringi muusikud pidasid liiga keeruliseks. 1962. aasta album „Busto“ algas tavapärase kitarrikoosseisu asemel hääle ja klaveriga ning tõi fadosse David Mourão-Ferreira, Pedro Homem de Mello ja teiste luuletajate värsid. 1965. aastal tekitas Camõesi tekstide laulmine veel avalikku poleemikat, ent Amália jaoks kuulusid kirjanduslik luule ja fado samasse maailma. Koos Oulmaniga jõudis ta uue kuulajaskonnani ja avardas fado väljendusvõimalusi.
Ta ei laulnud üksnes portugali luulet. 1973. aastal salvestas ta Roomas albumi „A una terra che amo“, mis koosnes kümnest Itaalia piirkondlikust rahvalaulust. Sealt pärinevad ka „Amor Dammi Quel Fazzolettino“, „Sora Menica“, „Tarantella“ ja „Vitti 'Na Crozza“ — ka need Itaalia rahvalaulud kõlasid Amália äratuntavas esituses.
Amália kirjutas ka ise luulet. Tema luuletused jõudsid albumitele „Gostava de Ser Quem Era“ ja „Lágrima“ ning koondati 1997. aastal raamatusse „Versos“. Ehkki 1980. aastatel vaevasid teda terviseprobleemid, tahtis ta ikka lavale; 1990. aastal laulis Coliseu de Lisboa publik koos temaga. Ta suri 6. oktoobril 1999 ja riigis kuulutati välja kolmepäevane lein. 2001. aastal viidi tema säilmed Panteão Nacionali; ta oli esimene Portugali naine, kellele see au osaks sai. Kui UNESCO kandis 2011. aastal fado inimkonna vaimse kultuuripärandi nimistusse, tõsteti taotluses eriliselt esile tööd, mille Amália oli teinud rohkem kui 50 aasta jooksul.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 13.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
