Enne kui ansambel Alphaville'i nime sai, otsis Marian Gold alles oma suunda. Lääne-Berliinis oli ta veetnud aastaid punkaritest sõprade keskel ja ebakindlates oludes; sealt jõudis ta Münsterisse kunstnike kollektiivi Nelson Community. Seal moodustas ta koos Bernhard Lloydi ja Frank Mertensiga esmalt trio Forever Young. Gold kirjeldab seda muutust liigse pateetikata: tema sõnul päästis muusika ta. Taskukohaste sekventserite ja Roland TR-808-ga said nad ideedest lugusid teha, ehkki keegi neist kolmest polnud kuigi vilunud pillimängija. 1983. aastal võtsid nad Jean-Luc Godardi filmi „Alphaville“ järgi nimeks Alphaville ja sõlmisid plaadilepingu.

Algus meenutas ebatõenäolist otseteed eduni. Gold hääletas demolindiga Berliini ning mitu plaadifirmat tahtis tundmatu ansambliga kohe lepingu sõlmida. Isegi pärast loo „Big in Japan“ ilmumist kooris ta veel Münsteri restoraniköögis kartuleid. Alles siis, kui kokk kuulis sama pala ühe päeva jooksul raadiost kolmandat korda, saatis ta Goldi koju. 1984. aastal järgnesid „Sounds Like a Melody“, „Forever Young“ ja samanimeline debüütalbum. Frank Mertens lahkus veel samal aastal ning tema koha võttis Ricky Echolette.

Selle asemel et kiiret edu laval korrata, muutis Alphaville stuudio omaette instrumendiks. Teine album „Afternoons in Utopia“ ilmus 1986. aastal. Seejärel tegi ansambel albumi „The Breathtaking Blue“ jaoks koostööd elektroonilise muusika teerajaja Klaus Schulzega ning avardas süntpopi kõlapilti roki, klassikalise muusika, bluusi ja džässiga. Albumiprojekti „Songlines“ jaoks tegid üheksa režissööri lühifilmid; üks neist oli Christoph ja Wolfgang Lauensteini „Balance“, mis võitis hiljem parima animeeritud lühifilmi Oscari.

Alles 1993. aastal astus Alphaville kümneaastase pausi järel taas oma nime all lavale. Ansambli kutsus Liibanoni Saksamaa saatkond ning Beiruti kontsert jäi Goldile meelde ühe tema kõige mõjuvama muusikaelamusena. Seejärel sai endisest stuudioansamblist püsivalt tuuritav koosseis. 1994. aasta „Prostitute“ ja 1997. aasta „Salvation“ nihutasid senist muusikalist suunda; koosseisust lahkusid aga Echolette ja hiljem Lloyd. Pärast Lloydi lahkumist 2003. aastal on Gold ainus järelejäänud asutajaliige ja vahelduvate koosseisude püsiv tuumik.

2010. aastal andis Alphaville suure plaadifirma kaudu taas välja stuudioalbumi „Catching Rays on Giant“. 2022. aastal andis ansambel oma minevikule veel kord uue kuju: albumi „Eternally Yours“ jaoks salvestati 23 lugu uuesti koos Deutsches Filmorchester Babelsbergiga. 2023. aastal jõudis kunagine keldris sündinud süntpop sel kujul Saksamaa suurte filharmooniasaalide lavadele. 2025. aastal ületas „Forever Young“ Spotify platvormil miljardi kuulamiskorra piiri; samal aastal pälvis Alphaville Euroopa kultuuripreemia.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga37 allikatKontrollitud 23.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada