Kuidas alustati

Cogan veetis osa lapsepõlvest Worthingis ja Readingis, kuhu pere kolis isa poodide pärast. Esimest korda laulis ta avalikult Readingi heategevusüritusel ja üheteistkümneaastasena võitis ta konkursil Sussex Queen of Song 5 naela. Teismelisena laulis ta Cumberland Hoteli einestajatele; 1952. aastal salvestas ta oma kahekümnendal sünnipäeval esimese HMV väljaande „To Be Worthy of You“ / „Would You“.

Tuntuks saamine

1953. aastal sai Coganist BBC komöödiasaate „Take It From Here“ püsilaulja ning ta laulis seal 1960. aastani. Samal aastal puhkes ta loo „If I Had a Golden Umbrella“ salvestamise ajal spontaanselt itsitama. Ta jättis selle võtte ka hilisematesse esinemistesse ning temast sai kohe äratuntav itsitava häälega tüdruk.

Tema esimene edetabelihitt „Bell Bottom Blues“ jõudis 1954. aastal neljandale kohale. Aasta hiljem püsis „Dreamboat“ kaks nädalat esikohal ja tegi BBC püsiesinejast kümnendi ühe iseloomulikuma Briti naispopstaari.

Muusika ja tuntumad lood

Cogan laulis helget, orkestreeritud traditsioonilist poppi ja salvestas sageli Ameerika hittide Briti versioone. Televisioonis sai ta siduda oma särtsaka hääle hiiglaslike litriste seelikute ja liibuvate pluusidega; paljud neist tegi tema ema ning kuuldavasti ei kandnud ta ühtki neist kaks korda. Cliff Richard võttis hiljem oma esmamulje kokku kaheksa sõnaga: „Esimesena jäid tema puhul kindlasti silma kleidid.“ Rõivad võimendasid ülevoolavust, mida tema laulmises oli juba kuulda.

Edu ja tunnustus

Suurbritannias oli Coganil üks esikohasingel, neli esikümnesinglit ja kakskümmend lugu esineljakümnes, kus ta püsis kokku 102 nädalat. NME lugejad valisid ta aastatel 1956–1960 neljal korral silmapaistvaks Briti naislauljaks. Kui rokk Briti popi ümber kujundas, leidis ta edu välismaal: „Tennessee Waltz“ juhtis 1964. aastal viis nädalat Rootsi müügiedetabelit ning 1965. aastal järgnes Rootsis veel üks esikoht.

Mis sai edasi

Uus põlvkond ei tõrjunud teda lihtsalt kõrvale. Cogan sõbrunes biitlitega ja salvestas nende laule – „Eight Days a Week“ kõlas tema esituses tundeküllase ballaadina. 1966. aastal töötas ta endiselt: pärast haigust naasis ta televisiooni ja tuuritas Rootsis, kuni vähk tema tagasituleku katkestas. Alma Cogan suri Londonis 26. oktoobril 1966, olles kolmekümne nelja aastane; juhuslik itsitus jäi tema tunnusmärgiks kogu ülejäänud salvestuskarjääri ajaks.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 11.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada