Kuidas alustati

Alika Milova kasvas Narvas peres, kus professionaalseid muusikuid ei olnud, kuid vanemad märkasid varakult tema lauluhuvi ja viisid ta nelja-aastaselt õpetaja juurde. 2015. aasta „Laulukarussellil“ kohtus ta Ithaka Mariaga. Tema ja vanemate soovitusel kolis Alika hiljem Tallinna, sest seal oli noorele muusikule rohkem võimalusi; õpinguid jätkas ta ka Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis.

Tuntuks saamine

2021. aastal jõudis ta saate „Eesti otsib superstaari“ kaheksandal hooajal otse finaali ega sattunud kordagi ohutsooni. Võit tuli talle endalegi üllatusena. „Ma ei usu veel seda sada protsenti,“ ütles ta päev pärast finaali. Tiitel ei tundunud talle lõpp-punktina: Alika teadis kohe, et nüüd algavad lugude avaldamine, intervjuude andmine ja kontsertidel esinemine ehk töö, mida ta oli lapsest saadik soovinud teha.

Muusika ja tuntumad lood

Esimene singel „Õnnenumber“ kirjutati kõigile neljale superstaarisaate finalistile ning Alika ütles ausalt, et see polnud päriselt tema stiil. Järgmise singli „Bon Appetit“ puhul kirjutas ta juba viisi ja juhtis ise loomingulisi valikuid. Juba siin oli näha suunda: popi kõrval tahtis ta tuua muusikasse funki, souli ja rokki, mitte jääda üksnes valmis lugude esitajaks.

2023. aasta debüütalbumil „ALIKA“ osales ta autorina kõigi lugude juures. Plaadil kõlab neli keelt — eesti, inglise, vene ja ukraina — ning see valik lähtus tema enda päritolust. Ainult ühes keeles albumit tehes oleks ta enda sõnul „valetanud iseendale ja kõigile teistele“, sest ükski keel eraldi poleks näidanud teda tervikuna.

Edu ja tunnustus

2023. aastal sai läbimurre rahvusvahelise mõõtme. Alika võitis Eesti Laulu enda ning Wouter Hardy ja Nina Sampermansi kirjutatud looga „Bridges“ ja lõpetas Liverpooli Eurovisiooni finaali kaheksandana. Järgmisel aastal pälvis ta debüütalbumi ja sama laulu eest kokku viis Eesti Muusikaauhinda: aasta artisti, naisartisti, albumi, debüütalbumi ja laulu tiitli.

Koht eesti muusikas

Narva pole Alika loos lihtsalt sünnikoht. Ta õppis seitse ja pool aastat eestikeelses koolis ning on hiljem rääkinud soovist tutvustada Ida-Virumaad kohana, mida ei peaks taandama üksnes piirilinna kuvandile. Tema jaoks saab seda teha muusika ja esinemise kaudu — sama mitmekeelselt, nagu on tema enda elu Eestis.

Mis sai edasi

Pärast popalbumit pöördus Alika koos pärimusmuusik Arno Tammega eesti ja ukraina rahvalaulude poole. Ühise projektiga „Tracing the Roots“ jõudsid nad 2025. aastal Viljandi pärimusmuusika festivalile ja sidusid Narva ümbruse ning Ukraina perekonnalood üheks kavaks. Laval esitas ta ukraina keeles ka laulu, mida vanaema oli talle lapsepõlves laulnud. Iseseisva artistina esineb Alika peamiselt omanimelise kontsertbändiga.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 17.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada