Kuidas alustati

José Alberto García Gallo õppis muusikat juba lapsena ja hakkas orkestrites laulma. Buenos Aireses õppis ta õigusteadust ja sotsiaalteadusi, kuid jättis ülikooli pooleli, et pühenduda muusikale. Seal võttis ta endale nime Alberto Cortez. 1960. aastal sõitis ta ühe artistide trupiga Belgiasse; seejärel tulid salvestused ning lugude „Sucu Sucu“ ja „Las Palmeras“ edu Hispaanias.

Tuntuks saamine

1967. aastal muutis ta suunda ja andis Madridi teatris Teatro de la Zarzuela soolokontserdi. Kavas olid Atahualpa Yupanqui ja Jaime Dávalose laulud ning Pablo Neruda luuletuste viisistused. Seal esitas ta esimest korda laulu „En un rincón del alma“. Ühel teisel sama aasta kontserdil tõi ta lavale hispaania luulet, sealhulgas Antonio Machado värsse, millele oli ise muusika loonud.

Muusika ja tuntumad lood

Isa oli talle ka kaaslaseks. Intervjuus Rony Vargasele Cadena 3 jaoks meenutas Cortez isa nii: „Ta oli mu sõber ja ma pidasin teda alati selleks.“ Kui ta sai isa surmast teatava telegrammi, läks ta siiski lavale. Seejärel jalutas ta Madridis ning kirjutas hotelli naastes laulu „Cuando un amigo se va“.

Ta laulis ka sõprade rõõmudest: teade, et Goyo saab isaks, andis ainest laulule „Qué maravilla, Goyo“. 2011. aastal rääkis ta, et kontserdikava oli raske kokku panna, sest ta ei teadnud, millised laulud välja jätta.

Edu ja tunnustus

Kaheksakümnendatel aastatel esines ta Ladina-Ameerikas ja Ameerika Ühendriikides, sealhulgas New Yorgi Carnegie Hallis. Konexi sihtasutus andis talle plaatinaauhinna 1985. aastal ballaadilauljana ning 1995. aastal poplaulude ja ballaadide autori ning heliloojana. Koos Facundo Cabraliga lõi ta kava „Lo Cortez no quita lo Cabral“, millega nad läksid tuurile ja mille salvestasid plaadile.

Mis sai edasi

1996. aastal katkes selle kavaga esinemine kiireloomulise unearterioperatsiooni tõttu, millest jäid talle neuroloogilised kahjustused. Ta hakkas taas plaadistama: 1998. aastal ilmunud albumil „Cortez al desnudo“ kõlas seitsekümmend laulu, mida ta esitas koos pianist Ricardo Mirallesega; 2004. aastal avaldas ta koos Houstoni sümfooniaorkestriga salvestatud albumi „Alberto Cortez Sinfónico“. Ta suri 4. aprillil 2019. Kaheksa aastat varem, kui ta naasis kontserdireisilt Argentinasse, rääkis ta veel sellest, kuidas publiku soojus talle uut jõudu andis.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga16 allikatKontrollitud 01.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada