Kuidas alustati

Albert Préjean sündis 27. oktoobril 1894 Pantinis. Ta astus enne Esimest maailmasõda draguniväkke, teenis seejärel jalaväes, sai 1917. aasta veebruaris haavata ning liitus vaatlejana lennuväega. 1918. aasta jaanuaris sai ta sõjaväelenduri tunnistuse ja lendas seejärel SPAD-i lennukitel eskadrillides SPA 73 ja SPA 85. 1919. aasta augustis demobiliseeritud Préjean lahkus sõjaväeteenistusest Médaille militaire'i ja Croix de guerre'iga; näitlejakarjääri polnud ta veel alustanud.

Tuntuks saamine

Tsiviilellu naasnuna tegi ta aastatel 1921–1923 oma viis esimest filmi koos Henri Diamant-Bergeriga. René Clair nägi temas seejärel rahvalikku, heldet ja vahetut noort kangelast: „Paris qui dort“, „Le Fantôme du Moulin-Rouge“, „Le Voyage imaginaire“ ning „Un chapeau de paille d’Italie“ kinnistasid tema kuvandi lihtsa rahvamehena. 1929. aastal jättis Préjean võtteplatsid mõneks ajaks seljataha ja astus Moulin Rouge'is üles humoorika laulukavaga. Järgmisel aastal ühendas Clair tema kaks ametit filmis „Sous les toits de Paris“, kus näitleja laulis nimilaulu.

Muusika ja tuntumad lood

Préjean kuulus põlvkonda, kelle ajal sündisid populaarsed laulud ka kinos. Tema hääl ei olnud tegelaskujule pelk lisand: kuraasikas kõnepruuk, naeratus ja Pariisi tänavapoisi olek kandusid koos ekraanilt heliplaadile. Georg Wilhelm Pabst valis ta 1931. aastal „L’Opéra de quat’sous“ prantsuskeelsesse versiooni, mille peamised laulud Préjean ka salvestas. „La Valse à Dédé de Montmartre“, „La crise est finie“ ja „Comme de bien entendu“ jätkasid sama näitleja-laulja rada, kes oli pigem jutustaja ja varieteelava artist kui mikrofoni ees paigal seisev laulja.

Edu ja tunnustus

1930. aastad olid tema populaarsuse tippaeg. Ta mängis palju, tegi Danielle Darrieux'ga kuus filmi ning laulis Alhambra, Étoile'i ja Olympia lavadel. Tema sümpaatsete pättide ja agulipoiste rollid ei olnud pelgalt korduvad osatäitmised: need andsid publikule optimistliku kangelase, kelle kergus püsis ka siis, kui ajastu tumenes.

Mis sai edasi

Okupatsiooni ajal osales ta Saksamaa võimude kutsel 1942. aasta märtsis Prantsuse staaride reisil Saksamaale. Vabastamise järel vangistati ta mõneks nädalaks. Pärast sõda jäi suuri rolle vähemaks ja tema karjäär ei saavutanud enam sõjaeelset sära. Sellest hoolimata astus ta edasi üles laval, võtteplatsidel ja isegi tsirkusetelgis: 1957. aastal sai temast esimese Jean Richardi tsirkuse tseremooniameister. Ta suri 1. novembril 1979 Pariisis ning jättis samal aastal oma pojale Patrick Préjeanile mälestusteraamatu — see oli viimane lavaleastumine mehelt, kes oli alustanud lendurina.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga22 allikatKontrollitud 25.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada