Kuidas alustati

Celentano sündis Orta Novast pärit vanemate perre Glucki tänava majas number 14 ja kasvas üles Milano äärelinnas, millest sai hiljem tema lugude aines. Tema esimene muusikamaailm oli aga ameerikalik: koos Rock Boysiga tõi ta Itaalia lavale järsud liigutused, käreda hääle ja rock’n’roll’i. Tuntuks sai ta 1957. aasta mais, kui esines Milano Palazzo del Ghiaccios peetud esimesel Itaalia rokifestivalil looga „Ciao ti dirò“.

Tuntuks saamine

Üleriigiline edu saabus 1959. aastal looga „Il tuo bacio è come un rock“. Kaks aastat hiljem sai Celentano ministri eriloaga üheks päevaks sõjaväeteenistusest vabaks ning astus Sanremos lavale looga „24.000 baci“: ta alustas seljaga publiku poole, tuli teiseks ja muutis väikese teleskandaali tohutuks plaadimenuks.

1961. aasta lõpus valis ta iseseisvuse. Koos venna Alessandroga asutas ta Clan Celentano, et plaadistuste originaalsalvestised kuuluksid talle, et ta saaks ise valida laulud ja plaadiümbrised ning anda uutele annetele kasvuruumi. See polnud ainult plaadifirma: Celentano tahtis tuua oma ettevõtmisse needsamad muusikud, kes olid temaga laval koos olnud.

Muusika ja tuntumad lood

Celentano ei jäänud karjuja-kuvandi vangi. 1966. aastal langes Sanremo esimesel õhtul välja „Il ragazzo della via Gluck“, autobiograafiline ballaad betooni alla mattuvast äärelinnast, kuid sellest sai kiiresti üks tema tunnuslaule. Edaspidi vaheldusid tema loomingus mahedad estraadilaulud, rock, armastuslaulud ning käsitlused keskkonnast, tarbimisest ja poliitikast.

Sellest vabadusest sündisid ka eksperimendid, mida ei saa kellegi teise omadega segi ajada. 1972. aastal salvestas ta „Prisencolinensinainciusol“, mis koosneb silpidest, mis matkivad inglise keelt, ilma et moodustaksid päris teksti: tähenduse loomiseks piisas rütmist ja häälest, otsekui oleks rokkari keha ise keeleks saanud.

Edu ja tunnustus

Muusika oli vaid üks osa tema avalikust elust. Ta mängis Fellini, Germi ja Corbucci filmides, lavastas oma filme ning sai kaheksakümnendatel Itaalia komöödiakino üheks populaarsemaks näoks. „Fantastico 8“ näitas 1987. aastal järjekordset muutumist: lauljast oli saanud saatejuht, kes võis pikkade keskkonna- ja ühiskonnateemaliste monoloogide ajaks kogu etenduse peatada.

Mis sai edasi

Küpses eas tõusis taas keskmesse tema hääl: „Mina Celentano“ 1998. aastal, „Io non so parlar d’amore“ 1999. aastal ning uued koostööd kuni teoseni „Le migliori“ 2016. aastal. 2019. aastal ühendas ta projektis „Adrian“ taas muusika, televisiooni ja visuaalse jutustamise, kuuskümmend kaks aastat pärast seda rokiõhtut Palazzo del Ghiaccios.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 01.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada