Kuidas alustati

Paul Waaktaar-Savoy ja Magne Furuholmen olid lapsepõlvest saadik koos mänginud ning jõudsid Bridgesi nime all kahe albumini. Teismelistena lubasid nad teineteisele, et lahkuvad Norrast Inglismaale. Pärast Bridgesi lagunemist liitus nendega 1982. aastal Morten Harket. Paul ütles hiljem, et Morteni hääleulatus tekitas tunde, nagu kirjutaks ta muusikat hoopis teistsugusele pillile. Londonis elasid nad nii kitsastes oludes, et Harketi meenutuse järgi oli ta ühel päeval tänaval minestamise äärel. Viimane raha kulus Terry Slaterile mõeldud demodele ning tema hankis neile lepingu Warneriga.

Tuntuks saamine

Läbimurre sündis visast järjekindlusest. Loo „Take On Me“ varane kuju oli olemas juba Bridgesi ajal ning pärast kaht ebaõnnestunud Suurbritannia väljalaset võttis A-ha selle uuesti ette. Produtsent Alan Tarney vormis versiooni, mis toimis, ja Steve Barroni video põimis filmitud kaadrid pliiatsijoonistuses armastuslooga kokku. 1985. aastal jõudis singel Ameerika Ühendriikides esikohale ja Suurbritannias teisele kohale. Paul meenutas, et tähistas esikohauudist hamburgeriga, ning ütles, et väike jonnakus tuleb kasuks.

Muusika ja tuntumad lood

Harketi kõrge hääl, Furuholmeni klahvpillikäigud ning Waaktaar-Savoy kitarrimäng ja laululooming moodustasid ansambli tuuma, hilisemad plaadid avardasid aga kõlapilti kaugemale kirkast süntpopist. „The Sun Always Shines on T.V.“ tõi veel ühe rahvusvahelise edu ning „The Living Daylights“ viis nende muusika James Bondi filmi. 1990. aastate alguseks oli nende kuulajaskonna raskuskese liikunud Mandri-Euroopasse ja Lõuna-Ameerikasse.

Edu ja tunnustus

Debüüdiaegsed kaks videot pälvisid kaheksa MTV Video Music Awardsi auhinda. Ometi tunnetas ansambel just ühel oma suurimal hetkel kuulsuse ja tunnustuse vahelist lõhet: 1991. aastal jälgis nende Rock in Rio esinemist Maracanã staadionil rekordilised 198 000 inimest, kuid nad ise tundsid, et rahvusvaheline meedia jättis nad tähelepanuta. Waaktaar-Savoy ütles selle kohta otse: MTV intervjueeris kõiki peale nende.

Mis sai edasi

Pärast albumit „Memorial Beach“ tegi A-ha 1994. aastal pausi. Nobeli rahupreemia kontsert tõi nad 1998. aastal taas kokku; sellele järgnesid album „Minor Earth Major Sky“ ja veel kümme aastat tööd. Nad lõpetasid taas tegevuse pärast 2010. aasta tuuri „Ending on a High Note“, kuid tulid 2015. aastal albumi „Cast in Steel“ jaoks uuesti kokku. Albumi „True North“ jaoks salvestasid nad 2022. aastal Bodøs koos Arctic Philharmonicuga uue muusika filmitud esitusena; selle kuju andsid Põhja-Norra maastik ja kliimaarutelu. Kunagi kuuldavuse nimel Norrast lahkunud trio pöördus oma üheteistkümnenda albumiga tagasi kodu poole. 2025. aasta juunis avalikustas Harket, et tal on Parkinsoni tõbi, ja ütles, et laulmine ei tulnud tol hetkel kõne alla, kuigi ta ei osanud öelda, kas see kunagi taas võimalikuks saab.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 01.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada